Jagamiskultuur: motivatsioon, ärimudelid ja häkkerieetika.

Selle nädala ülesandeks oli siis lugeda läbi Raymondi Hacker-HOWTO ja kirjutada selle kohta hinnang.

See artikkel tundus mulle huvitav olevat, kuna selles on üsna palju häid mõtteid ja üldsegi minu jaoks oli see teema üsna uus, kuna varem pole ma eriti palju häkkerite elu küsimust uurinud. Isegi see, et häkkerid eristavad ennast kräkkeritest, oli minu jaoks uudis.

Üldiselt, häkkerite mõtteviis on tegelikult äge ja väga kasulik nii erinevates valdkondades, kui ka elus. See aitab lahendada paljusid probleeme ja ennast õpetada (häkker peab ju omandama teatud oskusi ja omadusi ning oskama järgida häkkerite kultuuri). Olen teadlik, et häkkerid eksisteerivad mitte ainult tarkvara maailmas, aga isegi on olemas selline termin nagu „life hack“, mis tähendab seda, et on olemas mingid metoodikad ja võted, mis võivad eluhäkkerit aidata reaalses elus tüüpilistes situatsioonides ja tihti kordavate probleemide lahendamisel (näiteks, kuidas mitte seista kaua järjekorras või kuidas mitte olla närvis esinemisel suure publiku ees).

Lisaks saab öelda, et autor on ilusti järg-järgult seletanud, kes on häkker üldiselt, mis on tema põhioskused ja kuidas elada häkkerite maailmas. Kõik punktid on päris mõistlikud, kuigi, näiteks, punkti „4. If you don't have functional English, learn it.“ mina küll paneks algusesse, sest õppida programeerimiskeelt on mõistlik ikka siis, kui sa inglise keelt oskad, sest enamus raamatuid, asjatundjaid ja foorumeid on inglisekeelsed, sest see on internatsionaalne keel. Aga üldiselt meeldisid mulle küll paljud lihtsad ja targad väited, nagu näiteks: „it's smarter to use a language that uses the machine's time less efficiently, but your time much more efficiently“.

Hea point oli ka open source-ist. See on tõesti väga kasulik jagada enda kogemust ja lasta teistel lahendada uusi probleeme vaid mitte uuesti leiutada jalgratta ja sellele oma aega raisata. Siin on lugu omapärasest perekonnast, kus kõik perekonnaliikmed aitavad teineteist. Olen ise mitu korda kasutanud võimalust leida optimaalset lahendust tihti korduvatele probleemidele, kasutades teatud allikaid nagu CodeProject jt. Sellega säästsin tunduvalt palju enda aega, mille eest võin suur tänu öelda neile, kes hea meelega jagavad oma teadmisi ja lahendusi.

Tarkvara- ja sisulitsentsid

Selle nädala ülesandena kirjeldan oma blogis üht vaba litsentsi lähemalt. Selleks valisin GNU GPL ehk GNU General Public License ehk GNU Üldine Avalik Litsents on litsents vaba tarkvara jaoks. GPL on üks populaarsemaid litsense, mis oli kirjutatud Righard Stallmani poolt. See baseerub sarnastel litsensidel, mis kasutati varasemate GNU Emacs, GDB ja GCC versioonide jaoks, GPL unifitseerib ja üldistab neid. GNU GPL on ka avatud lähtekoodiga litsents.

GPL-i eesmärk on kasutaja vabadust kaitsta, mitte seda piirata. GNU GPL eesmärk on anda kasutajale õigused kopeerida, modifitseerida ja levitada programme, mis on tavaliselt keelatud autoriõiguse seadusega. Lisaks ka kõik tuletatud programmide omanikud saavad samad õigused. Täpsemalt GPL annab selliseid õiguseid: vabadus programmi käivitada ükskõik mis eesmärgil; vabadus uurida, kuidas programm töötab (selle eelduseks on koodi saadavus); koodi koopiate levitamise vabadus; vabadus programmi arendada. Kuigi on ka üks kohustus: jagada teistega muudetud versioonidega.

Kasutaja vabaduse kaitsmise tagamiseks on mõeldud copyleft. See ongi see pärimise õiguse printsiip, mida mõtles välja Righard Stallman.

Kui rääkida sellest, kes kasutab seda litsentsi, siis saab mainida, et näiteks, Joomla, Drupal ja Wordpress on tehtud nii, et te oleksite sunnitud GPL litsentsi. Kuigi tegelikult seda litsentsi kasutab vähemalt pool vabadest tarkvaradest.

Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn: intellektuaalomandi hiilgus ja viletsus.

Kas tarkvarapatendid pidurdavad progressi? Arvan et jah. Et veenduda selles võib igaüks mõttes esitada endale küsimuse,  milline oleks tänapäeva maailm kui Tim Berners Lee oleks üheksakümnendate aastate alguses patenteerinud World Wide Webi kui idee? Kas maailm oleks praegu selline nagu ta on? Ilmselt mitte.

On mõistetav, et igasuguse teose autoril peab olema õigus sellest teosest tulenevale kasule. Erandiks ei ole ka tarkvara, tarkvaraprogrammi kirjutaja (või kirjutaja tööandja kui tegemist on sellise suhtega) on automaatselt selle autor. Tundub väga lihtne ja loogiline. Vähemalt seni kuni me räägime konkreetsest tarkvaraprogrammist kui implementatsioonist ehk ühe konkreetse tegevuste kogumi realisatsioonist, koodiridadest ja kompileeritud bittidest.

Kuid kas on õige patenteerida sealjuures realisatsiooni aluseks olevat ideed? See tundub väga ülepingutatud ja ajendatud pigem suurfirmade korporatiivse positsiooni kindlustamisest kui avalikust huvist ja õigluse printsiipidest. Eriti juhtudel, kus tegemist on elementaarse loogika valdkonda kuuluvate "innovaatiliste ideedega". Loomulikult, ideed võivad olla ka väga keerulised (näiteks algoritmid) ja nende formuleerimine-väljatöötamine väga töömahukas, kuid ka sellisel juhul on väljatöötajal oluline ajaline eelis oma idee elluviimisel. Eriti arvestades IT maailmas toimuvat ülikiiret arengut, kus esimesel turuletuljal reeglina on oluline eelis olemas.

Nii et ühest küljest peaks küll idee ja tarkvara loojal olema kõva eelis kõigi teiste ees, kuid teisest küljest peaks olema võimalus ka teistel selle asja kallal tööd teha, kuna ainult siis võib asi areneda. Nagu ütleb üks venekeelne kõnekäänd: „üks pea on hea, aga kaks – veel parem“.

Vaba tarkvara kui oluline eeldus

Tunnistan ausalt üles, olen Microsoft Windowsi kasutaja. See operatsioonisüsteem on saanud tänapäeval sisuliselt mittevaba tarkvara sünonüümiks, peaaegu et kurjuse kehastuseks. Seepärast on mõneti irooniline, et see aken, millest ma sealt maailma netiavarustesse piilun, on täiesti vaba tarkvara. Tema nimi on Firefox, Mozilla Firefox.  Ei, ta ei ole Briti salaluure MI6 teenistuses, tema teenib kogu maailma internetikasutajaid. Vabalt ja avatult.  Wikipedia andmeil oli oktoobris 2011 Firefoxi kasutajaskond kõikide brauserite seast ca 26%. Nagu juba öeldud, mina nende hulgas, Wikipedia mind eraldi nimeliselt küll kirja ei olnud pannud :)


Mozilla Firefoxi nimi ise tundus alguses veidike naljakas ühele tõsisele tarkvarale, samas võibolla ei peagi kõik nii ülemäära tõsine olema. Igatahes Mozilla enda logolt vastu vaatav veidi turris karva kuid see eest sõbraliku naeratusega saurus loob mõnusalt muheda olemise ja rebase süleluses maakera tundub hoolega hoitud.

Kui brauseri funktsionaalsusest rääkida, siis kindlasti meeldib mulle tema konfigureeritavus - urli reale "about:config" trükkides saab muuta kõike ja natuke veel lisaks. Ja mis on iseloomulik vabale tarkvarale, vabatahtlike (ja ka kommertsettevõtete) arendajate kogukond on loonud väga palju lisasid kõikmõeldavatest valdkondadest, mida on brauserile väga lihtne ja mõnus juurde installeerida.

Probleemsetest kohtadest mainiks ID kaardi tuge, ühe Windowsi konfigruatsioniga see töötab, teisega paraku mitte. Aga siin ei saa etteheiteid teha Mozilla kogukonna arendajatele ja ka Eesti ID kaardi arendajatele. Nemad sõltuvad enamasti alumiste (st. Windowsi) kihtide pakutavatest teekidest.

Kokkuvõteks võin öelda, et olen üldiselt Mozilla Fizefoxiga täiesti rahul; hea, et vähemalt mõningad asjad on tänapäeval veel vabatarkvarana kättesaadavad.